Vanasõiduki tunnustamiseks peab kõigpealt olema sobilik sõiduk. Et üldse jutule saada, peab sõidukil vanust olema vähemalt 35 aastat. Põhimõtteliselt võiks tunnustada ka jalgrattaid, kuid tunnustamise protseduur on loodud siiski mootorsõidukeid silmas pidades.
Järgmiseks tuleb sõiduk hinnata originaalsuse ja tehnilise seisukorra mõttes. Originaalsuse osas on vanematele sõidukitele kehtestatud leebemad nõuded, kuna neile on raskem originaalseid varuosi leida. 1929. aasta DKW mootorratta originaalsus peab olema vähemalt 75%, 1985. aasta Iž Planeta oma aga vähemalt 95%.
Originaalsus on alates 05.07.2021 sõltuvuses sõiduki vanusest:
Valmistamisaeg |
Valmistamisaastad hetkeseisuga |
Nõutav originaalsusprotsent |
vähemalt 70 aastat tagasi | kuni 1954 | 75 |
60-69 aastat tagasi | 1955 - 1964 | 80 |
50-59 aastat tagasi | 1965 - 1974 | 85 |
40-49 aastat tagasi | 1975 - 1984 | 90 |
35-39 aastat tagasi | 1985 - 1989 | 95 |
NB! Kuni 04.07.2021 oli valmistamisaasta nõutava originaalsusprotsendiga jäigalt seotud. Kehtisid järgmised originaalsusnõuded:
- valmistamisajaga enne 1. jaanuarit 1930. a – vähemalt 70 % ulatuses;
- valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1930. a kuni 31. detsembrini 1945. a –
vähemalt 75 % ulatuses;
- valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1946. a kuni 31. detsembrini 1960. a –
vähemalt 85 % ulatuses;
- valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1961. a kuni 31. detsembrini 1970. a –
vähemalt 90 % ulatuses;
- valmistamisajaga alates 1. jaanuarist 1970. a ja vähemalt 35 aastat tagasi –
vähemalt 95 % ulatuses.
Originaalseks loetakse ka koopiadetailid, mis on originaaliga äravahetamiseni sarnased. Sellele sarnasusele annavad hinnangu asjatundjad. Autod on jagatud 7 hindamisgruppi, mootorrattad 2 hindamisgruppi ning kehtib põhimõte, et igas hindamisgrupis peab minimaalne originaalsus olema täidetud.
Lisaks originaalsusele hinnatakse ka sõiduki tehnilist seisukorda. Esmane nõue on, et sõiduk peab vastama valmistaja nõuetele.
Pidureid ja heitgaase üldjuhul ei mõõdeta, kuid need peavad olema töökorras ning lekkeid sõidukil olla ei tohi.
Hindamine toimub välise vaatluse ja proovisõiduga. Tulesid ja elektrilisi agregaate kontrollitakse ka valmistajanõuetele vastavalt,
mis tähendab, et need peavad olema töökorras ning õigesti reguleeritud.
Tehnilise seisukorra hindamine on oluline, kuna vanasõidukina tunnustamise tulemina saab sõiduk kohe ka ülevaatuse neljaks aastaks (alates 01.07.2022 vähemalt 70-aastane sõiduk kogu akti kehtivuse ajaks).
Asjatundjad võivad uuemate sõidukite puhul siiski nõuda, et teostataks tehniline kontroll ülevaatuspunktis, kuna uuematel sõidukitel võib olla vajadus kontrollida pidureid, heitgaase või veermikku tehniliste vahendite abil.
Väga suurt tähelepanu pööratakse sõiduki välimusele. Eesmärk on musta numbriga näha sõidukeid sellises seisundis nagu nad oma esmasel kasutusajal olid. Seetõttu on nõutav originaaliga samaväärne värvkate ning korrosiooni ja värvikahjustusi nähtaval välispinnal ei aktsepteerita. Ilusa, aga originaalile mittevastava värviga musta numbrit ei saa.
Uus suund vanasõidukite hindamisel on säilinud sõidukite suurem väärtustamine – originaalsena võib olla säilinud nii kogu sõiduk, aga ka vaid mingi osa või detail. Säilinud detailide puhul on lubatud ka väiksemaid kahjustusi, kuid tingimusel, et sellisel kujul detaili säilitamine on vajalik tehnikaajaloo säilitamise huvides. Näiteks on värvikahjustusega detailil säilinud vesipildid või originaalsed kaunistused. Või on originaalne istmekate kahjustunud, kuid täpselt samasuguse koopia tegemine ei ole võimalik. Oluline on esteetiline sobivus sõiduki üldise välimusega ning kindlasti on oluline ka see, kui palju konkreetseid sõidukeid on valmistatud või säilinud. Enne II MS valmistatud BMW mootorratta puhul on kahjustatud originaalvärvi säilitamine olulisem kui näiteks 1970-ndatel valmistatud Iž-l.
Täpsemad nõuded ja hindamise kriteeriumid on vanatehnikaklubid ja asjatundjad kokku leppinud läbi ühiste arutelude ning need põhimõtted on käsiraamatu kaante vahel.